Eneselegi vastumeelselt kumistab mu pea juba kolmandat päeva Birgiti:" Et uus saaks algus...". Kuigi ma arvan, et mõne aja pärast kummitab hoopis lugu EITEAKELLEESITUSES:" See kõik taas kordub, see kõik on olnud kord....".
Nii selle koristamisega on. Ilus on ainult hetkeks (Mitte, et ma nuriseks, kuna päevas on neid hetki oma 20:) )
Algustest, uutest asjadest, õppimisest...
Minu kolmas "lapsuke" sai oktoobri alguses kolme kuu vanuseks. Selle kolme kuu jooksul on tehtud juba mõndagi. Kõik mis puudutab koristamist on lihtne, kõik mis puudutab paberimajandust ja muud sellist on korralik horror. Olen ennast viimase kahe nädala jooksul üritanud "läbi närida" lepingute koostamisest. Ma arvasin, et jõudsin sellega kusagile välja, aga pigem kinnitus ikkagi jälle teadmine, kui palju on veel õppida :) Noh, sellega on lihtne, see mulle meeldib.
Kuidas mul neid ilusaid hetki umbes 20 päevas on? Tänu võimalusele koristada Suuremõisa lossi.
Enne kui jõudsin oma mopid ja lapid selga võtta ja hakata reaalselt tööd tegema, oli mind kurssi viidud võimalikest kohtumistest selle maja läbipaistvate elanikega.
Kolmandal päeval pidin oma kurgumandlid kõrist välja karjuma lihtsalt inimese peale, kes lähenes selja tagant. Seega reaktsioon kummitustega kohtumisel on enam-vähem teada.
Aga põhilisest:
Ma olen teinud seal tööd nüüdseks juba natuke rohkem kui kaks nädalat. Maja on koguaeg sama, mustus on ka enamasti sama, aga iga päev koristan ma eelmisest päevast natuke erinevalt. Esiteks on nii huvitavam,(kui läheneda ühele asjale mitme eri külje alt, paistavad ka erinevad asjad välja) ning välistada rutiini ja kõige olulisem muidugi: et katsetada erinevaid tarvikuid ja meetode. Ja iga päev ilmneb midagi uut, võiks ju arvata, et kahe nädalaga on kõik üllatused välja tulnud, aga ei :)
Seega umbes sama palju kui on õppimis ja avastamise rõõmu igal kolme kuusel lapsel, on seda ka minul.
Ps! Kummitusi siiski ei ole näinud :)
